Vabadusest

Vabaduse mõistega on arvatavasti igaüks kokku puutunud. Eriti nendel aegadel, kui elus tuleb ette mingeid piiranguid. Need võivad olla nii välised kui sisemised. Välised piirangud on takistused, mis on otseselt endast sõltumatud, aga vajavad tegelemist. Sisemisteks takistusteks võivad olla piiravad uskumused, hirmud või tõekspidamised. Need pole päris piirangud (nt lennuhirm), aga on siiski eesmärkide ja unistuste saavutamist takistavad (nt lennuhirm takistab avastada uusi maid ja reisida). Takistusi on nii neid, mis on ületatavad kui ka neid, mis meist ei sõltu. Sisemisi takistusi on sageli isegi keeruline märgata. Näiteks sisemine teadmine, et ma ei saa hakkama võib olla takistuseks uute väljakutsete vastu võtmiseks. Seesama teadmine on nii sügaval ja automaatne, et mingite väljakutsete puhul on kohe põhjendused varnast võtta – ma ei vajagi seda, pole ette nähtud jne. Lõpuks tekib vältiv käitumine, mis väljendub hirmu tekitavate olukordade vältimises või asjade tegemata jätmises. Arvamus, et ma ei suuda või pole midagi väärt viib täitmata unistuste ja rahulolematuseni.

Siin tulebki mängu “vabadus”. Vabadus midagi teha või millestki loobuda. Voltaire ütles “Inimene on siis vaba kui ta soovib seda”. See tähendab, et on alati vabadus valida. Valida, kas tunda hirmu ja midagi vältida või valida vabanemise tee. Viimane ei pruugi olla kerge tee – see nõuab palju enesedistsipliini ja järjepidevust. Sageli on just esimese sammu astumine kõige keerulisem. Mõnikord üksinda isegi võimatu. Alati võib appi kutsuda kas terapeudi, coachi, mentori, sõbra vmt isiku. Kuskil kuklas võiks aga olla teadmine – mul on alati vabadus valida.

Vabaduse tee valimine ei ole kerge otsus. Tuleb ju arvestada mitmete mõttemustritega iseendas, reegliteda ühiskonnas ja lähikeskkonnas. Sest nende reeglite rikkumine seab ohtu võimaluse kuuluda. Kuuluda ettevõtte töötajate hulka, perekonda, huvigruppi jne. Kuulumine on inimesele oluline, kuna annab mingis mõttes turvatunde. Karl Popper on öelnud turvalisuse ja vabaduse kohta et “peame vabadust planeerima samamoodi, nagu planeerime turvalisust, juba ainuüksi sellepärast, et tõelise turvalisuse tagab vaid vabadus”. Suutes leida vabadusest endale turvatunde annab see ligipääsu lõpmatule ressursile.

Mind on vabaduse teema paelunud päris pikka aega. Olen pidanud ennast küllaltki iseseisvaks inimeseks. Iseseisev olemises olen puutunud aga tahes-tahtmata kokku vabadusega. Olen näinud, kuidas ei soovita luua püsisuhteid kuna kardetakse kaotada vabadust.  Otsitakse ka vabadust kaugetest maadest. See  viib aga pettumuseni. Nii ei olda vabad ei üksi olles ja ega leita seda ka teistelt poolt maakera.

Mulle tundub, et tõeline vabadus on meie endi sees. Sisemine universum on niisama suur kui väline. See tähendab olla sisemiselt piiritu, vaba ja ehk ka õnnelik. Midagi pole vaja enam otsida väljastpoolt. Seega pole vaja enam kellelegi midagi tõestada, midagi koguda, kuhugi minna või kuuluda. On ainult sisemine vägi ja vabadus. Kõik sisemine peegeldub välja ja see hakkab omakorda oma säraga ligi tõmbama teisi inimesi. Nii ei ole keegi ka kunagi üksi. Kaovad piirangud või kui need on isegi välised, siis annab sisemine vabadus võimaluse valida, kuidas neisse suhtuda. Piirangud muutuvad nii olematuks. Tõeliselt vaba hinge ei saa mitte miski ega keegi piirata.

Kuidas siis suurendada oma sisemist universumit? Annan siia ühe raamatusoovituse, millest võib abi olla.

https://www.rahvaraamat.ee/p/ärkamine-seitse-sammu-eneseleidmise-teel/759817/et?isbn=9789985336502

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga