Millal asjad juhtuvad?

Jube raske on ikka püsivalt positiivne olla. Mulle tundub, et kõik õiged asjad saame kas õigel ajal või pigem natuke hiljem. Just, natuke hiljem. Alles viimase lootusesädeme kustudes juhtub just see, mida oleme nii pikisilmi oodanud. Pingutame, pingutame, pingutame ja siis kui on jaks otsas ja oled nii lähedal alla andmisele, siis naksti, hakkavad asjad sujuma. Kõige raskem hetk sellises sündmuste jadas või siis mitte sündmuste jadas on just see alla andmine. Ahh, ma ikka ei saanud hakkama või aitab küll, see ei vii kuskile. Ei taha ju keegi olla allaandja ja lihtsalt tunnistada – nüüd on kõik, ma olen hädavares ja ei saanud hakkama.

Kõige eredam selline mälestus on ühe mu ettevõtte käima lükkamise ajast. Iga päev pingutasime ja nägime vaeva. Pool aastat. Raha hakkas otsa lõppema ja närv üha enam mustaks minema. Meeleheide ja teadmatus, kuhu edasi. Ehk see ikka pole nii hea äriidee kui ma arvasin, või pole see õige aeg ja õige turg ja õige sihtgrupp. Just siis kui meeleheide kõige suurem ja otsus loobumisest juba tehtud tekib esimene lootusekiir – keegi ostab, esimene klient, suurem projekt saab maha müüdud. Uskumatu. Tohutu äng ja vaev ja tulemus selline rõõm.

Küsimus on et kas selleks et rõõmu tunda peabki selle vaeva ja ängi läbi tegema. Või võiks see äng olemata jääda ja lihtsalt usaldada asjade loomulikku käiku? Hetkel tundub see lausa ületamatu ülesanne, sest pangalaen ei küsi ega usalda vaid eeldab, et teatud summa meil iga kuu arvel on. Eriti kui asjad saabuvad just natuke hiljem ja mitte varem. Ehk siis kui oleme juba alla andnud. Võibolla peaks siis veidi varem alla andma? Noh, jätma endale veidi hingamisruumi ja ressursse, et millegi uuega alustada. Kuidas aga aru saada, et millal on see õige hetk alla anda? Teha seda loobumata heast võimalusest, olla võimalikult riskivaba ja tundmata ängi ja hirmu? Õige vastus peitub vast ikka sisetundes. Seda tuleb hakata rohkem kuulama ja õigeid impulsse ära tundma. Alati võib küsida ka nõu, kuigi teised inimesed ei pruugi olla meile parimad nõuandjad. Seega võib ehk küsida iseendalt – mida ma päriselt tahan? Kui teeme seda mida päriselt tahame, siis saame minna kuni päris ääreni, ilma et meeleheide positiivsust varjutama hakkaks. Entusiasm ja usk viivad meid päris kaugele. Ehk siis saabub soovitav natuke rohkem varem ja natuke vähem hiljem. Kas nii?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga