Kõik admin'i postitused

Pulmakellad või jälle vallaline – kuidas teada, millises suunas liigub sinu suhe?

Kas tema on see õige? Kas tema on see, keda tutvustada oma vanematele, kellega kokku kolida, kellega saada lapsi ja luua pere? Mingil hetkel küsib iga suhtes olija endalt neid küsimusi.

Muidugi on oma suhte tuleviku ennustamine oluline. Seda teavad ka psühholoogid. Kas on mingeid äratuntavaid märke sellest, kuhu suhe suundub? Tavaliselt proovitakse lahendada seda probleemi mingis ajahetke suhete teatud aspektide mõõtmise teel, seejärel proovitakse mõõtmise tulemust võrrelda kuid või aastaid hiljem tegelikkuses juhtunuga. Näiteks on avastatud, et suurem igavus suhtes on seotud väiksema rahuloluga 9 aastat hiljem. Siiski on mitmed uurijad leidnud, et ühe ajahetke mõõtmised pole kõige paremad suhte tuleviku ennustajad.

Oma suhte tuleviku ennustamiseks võib hoopis olulisem olla heade ja halbade aegade analüüs.

Mõnel päeval tundub, et suhe võiks õnnelikuna kesta aegade lõpuni ja teistel päevadel ei taha teist enam nähagi. Uurijad on leidnud, et suhtes olija subjektiivne positiivselt tulevikku suunatud tunne on positiivselt seotud pühendumisega abiellumisele.

Kui peaksid oma suhte loo panema diagrammile, siis milline see välja näeks? Kas see oleks sirge, tõusev joon, mis näitab pidevat kasvu? Võibolla hoopis üles-alla, kurviline joon? Just trajektoor mõjutab seda, kuidas teie lugu lõppeb.

Ühes viimaseaja uuringus püstitasid Brian Ogolsky ja tema uurimismeeskond küsimuse, et kuidas isiku abiellumisele pühendumise kõikumine mõjutab suhte tulevikku. Idee testimiseks küsitleti 376 paari, kes olid 20-ndates eluaastates.

Küsitluse läbiviija märkis üles põhilised kuupäevad, kus abiellumise tõenäosus muutus, nii paremuse kui halvemuse poole. Näiteks liiga palju aega sõprade seltsis viibimine, tülitsemine või liiga suured eriarvamused viivad abiellumise tõenäosust alla, samas kui kohtumine vanematega, palju aega koos veetmine, naermine võib jällegi abiellumise tõenäosust suurendada.

Osalejad täitsid graafikuid lühikeste intervjuude käigus järgneva 7 kuu vältel. Samuti jagasid osalejad infot ka suhte staatuse muutumise kohta – nt suhte laialiminekute või abiellumise kohta.

Osalejate igakuist tagasisidet uurides tegid uurijad kindlaks 4 põhilist pühendumise mustrit.

  • Dramaatiline (34% osalejatest). Dramaatiline suhtetüüpi iseloomustas pidevad üles ja alla liikumised, kus olid suuremad muutused pühendumises, kui teistes gruppides. Need isikud veetsid rohkem aega eraldi ja neil olid madalamad hinnangud oma suhte osas ja nende sõbrad ja pere olid suhte osas vähem toetavad.
  • Fookus partneril (30% osalejatest). Sellele grupile oli omane mõtteviis – minu partner on minu maailm, ning neil oli vähem muutumist allapoole. Pühendumise muutumine sõltus sellest, kui palju aega nad said koos veeta.
  • Sotsiaalselt seotud (19% osalejatest). Antud grupis oli väga vähe kõikumisi. Kui muutused ilmnesid, siis olid need sõltuvad suhtluse mahust oma sotsiaalse suhtlusgrupiga ja mida pere ja sõbrad suhtest arvasid.
  • Konfliktne (12% osalejatest). See grupp sisaldas tülitsejaid. Nagu dramaatilisel tüübil, oli ka selle palju muutumist halvemuse suunal. Muutused polnud niiväga järsud, aga peaaegu alati põhjustatud suhtes ilmnenud konfliktidest. Nendel oli ka rakse leida positiivseid asju oma suhte kohta ning pere ja sõbrad polnud samuti toetavad.

Tulemused näitasid, et dramaatilisest grupist pärit paarid läksid lahku kaks korda tõenäolisemalt kui üheski teises grupis. Partnerile fokusseeritud grupis oli kõige tõenäolisem progress, nt järgmisele pühendumise astmele minemine, abiellumine jne. Konfliktses grupis oli kõige tõenäolisem oma suhte staatuse hoidmine stabiilsel tasemel. See tähendab, et on hea olla fookusega partneril aga mitte dramaatiline. Teiste sõnadega, neil, kellel on väga kõikuva iseloomuga suhe, peaksid olema mures oma suhte tuleviku osas.

Suhe areneb alati erineva kiiruse ja mustriga. Oluline pole mitte see, kas suhe areneb kiiresti või aeglaselt, vaid üldine ja sujuv trajektoor.

Autor: Gary W. Lewandowski Jr
Allikas: https://theconversation.com

Uus aasta ja uued ootused

Usun, et igaühele on tuttav see tunne uue aasta alguses, et nüüd peaks hakkama jälle endale uusi lubadusi andma või uusi eesmärke seadma. Võibolla on isegi kirjas mõned eelmise aasta eesmärgid, millele saab nüüd nn „inventuuri“ teha. Iseenesest on see vahva mäng, aga ainult juhul, kui ka mõni soov või eesmärk on täide läinud või teostunud.

Iseenesest on positiivsete ootuste seadmine tore, sest parem on ikka mõelda tulevikule lootus- ja ootusrikkalt.

Eesmärkide seadmine võib aga tekitada ka stressi ja hirmutunnet. Ehk siis eesmärkide seadmine ei lähtu alati õigest eeldusest. Vaatame mõnda sellist eeldust, mille puhul on ootused valedel alustel.

Ma pole piisavalt hea

Teinekord paneb sisemine teadmine, et ma pole mingis mõttes piisav meid seadma endale eesmärke. Sellisel juhul me võime neid küll täita, aga me ei naudi seda protsessi, sest see pole vabatahtlik, vaid ikkagi kuidagi peale surutud. See on „ma pean“ meeleseisund. Hea oleks mõelda parem, et „ma võin“ või „ma tahan“. Enesesundimine võib anda imelisi tulemusi, st me võime saavutada imelisi asju, aga kas me ka selle juures ennast hästi tunneme?

Ma tahan, et teistel läheks hästi

Teinekord me teeme asju, sest me arvame, et teeme kellelegi midagi head. Sageli me arvame ennast teadvat täpselt, mida teised inimesed tahavad või vajavad. Mõni naine võib mõelda, et ta on kodus veelgi püüdlikum ja parem ema, selle asemel et mõelda, mida ta ise tahab? Pigem on õnnelikum ema rõõmuks kogu perele ja hea meelega tehtud toit maitseb ka justkui paremini. Nii et selle asemel, et mõelda, kuidas saan teisi veelgi paremini teenindada, tegelda hoopis sellega, kuidas ise teha seda selliselt, et ka endal oleks mingi rõõm neist tegevustest.

Inimesel peavad ju eesmärgid olema

Alati ehk ei pea. Inimesed on erinevad. Mõni inimene elab rohkem hetkes ja suudab olla rahul ja realiseerida ennast päris edukalt. Viisaastakuplaan on tänuväärne ja viib kindlasti elus edasi, aga võibolla see pole kõige parem lahendus kõigile. Kui ikka tunned, et eesmärkides seadmine seab pigem raamidesse ja mõjub kuidagi rõhuvalt, siis jäta see ja tee nii nagu endale kõige paremini sobib.

Ma pean teadma, mida ma tahan

Elus on igasuguseid aegu. Vahel on eesootav aeg ja silmapiir selged ja hästi näha, teinekord aga on udu ja suur segadus. Eriti kui oled teinud läbi suured muudatused ja seisad ristteel, siis anna endale piisavalt aega, et asju selgeks mõelda. Selline nn „tühjuse“ aeg on teinekord väga vajalik, sest aitab ehk vanu asju lõpetada ja uusi võimalusi enda jaoks selgeks mõelda. Kiiret pole. Elu on protsess, ega jookse eest.

Mu lähedased ootavad, et ma….

See teema haakub teiste inimeste ootustega meie suhtes. Vanemad ootavad, et ma kooli lõpetamise järel astun ülikooli, mingi hetk abiellun, saan lapsed jne. Need on kõige tavalisemad näited, aga elu on sellised asju täis. Alati ei pea olema ratsionaalne ja loogiline. Vahel võib teha asju ka nii, nagu endale meeldib.

Kõige tähtsam, et oleksid enda vastu hea ja hooliksid iseendast sama palju kui oma lähedastestki. Tänapäeva ootuste ja lootuste keskel on lihtne iseennast ära kaotada. Võibolla ongi uus aasta hea selleks, et korra maha istuda ja mõelda, kes ma olen, miks ma olen ja kui palju ma iseendale meeldin? Vahel võib lasta endal ka õnnetu olla. Peaasi, et see ei muutuks reegliks, vaid jääks pigem erandiks. Märka ja hoia ennast!

Sea realistlikke ootusi ja sa oled õnnelikum

Realistlikud ootused teevad sind õnnelikumaks.

Igaühe jaoks ei ole pühad kõige meeldivam aeg aastast.  Emotsionaalselt on keeruline ühineda pühadepidustustega, kui koged leina, pinges suhteid, lahutust ja muid keerulisi peredünaamikaid.

Oma õnnetaset sellises olukorras on võimalik parandada oma ootuste ülevaatamisega.

Mittetäitunud ootused toovad palju valu ja pettumusi. Me pole sageli oma ootustest isegi teadlikud. Me elame suurte ootuste keskel ja unustame sageli, et ajakirjad ja internet müüvad meile asju, mida meile polegi sageli vaja.

Kui mitu korda oled sa pühade eel mõelnud, et seekord teen kõik teistmoodi? Võibolla seekord isa ei joo ennast purju ja õde ei tee piinlikke kommentaare õhtulauas kõikide kuuldes?

Ootused viivad meid ummikusse kui need ei ole asjakohased.

Mõnikord me pettume, kuna loodame, et asjad ei muutu.  Kui tead, et keegi on läbi teinud suure muutuse (nt sinu õe esimene laps või kummagi vanema surm), siis pole mõtet oodata, et kõik on samamoodi. Ära looda, et su õde sinuga õhtul pikalt veini joob või üleval on, kuna ta on beebi kõrval lihtsalt liiga väsinud. Kui tead, et midagi olulist on muutunud, siis lepi olukorraga ja kohane uuenenud suhtega vastavalt.

Me pettume ka lootuses, et asjad on erinevad.  Kui just pole põhjust uskuda, et sinu sugulased on muutunud, siis ära vihastu või kurvasta oodates midagi väljaspool normi. Inimesed võivad muutuda, kuid pole mõtet loota, et peredünaamika muutub ilma põhjuseta.

Realistlikkus ei tähenda pessimismi.

Realistlik olemine ei tähenda asjade ülekatastrofiseerimist või kõige hullema ootust. Parem on olla selgelt realistlik.  Katastrofiseerimine on problemaatiline, kuna keskendub mis siis kui .. stenaariumitele. See tähendab, et oled õudusunenäos, kus kõik läheb valesti.  Selle asemel kasuta juba juhtunud minevikku tõenäolise tegevusplaani tegemiseks.

Minevik on tuleviku parim ennustaja. See ei tähenda, et sa oled määratud hukatusele ja kordad mineviku vigu. Oluline on meeles pidada, et saad muuta ainult iseennast ja iseenda muutmine on õnnelikkuse võti. Sa saad kas muuta oma suhtumist ja käitumist teistsuguse pühadekogemuse loomiseks või seada realistlikke ootusi toimetulekuviiside planeerimiseks.

Realistlikud ootused võimaldavad sul luua toimetulekuplaani.

Realistlike ootuste valguses hoiad ära kurjad ja kurvad mõtted.  Need võimaldavad sul ka pöörata tähelepanu sellele, kuidas teha asju paremaks. Oma ootuste kohandamine võimaldab sul tulla toime väljakutsetega ja esitada endale küsimus: „Arvestades reaalsust, millised on minu võimalused?“ Kuidas muuta olukord minu jaoks talutavaks? Mida ma saan teha, kui olukord muutub väga raskeks? Selle asemel et raisata energiat teiste inimeste muutmisele, saad mõelda, kuidas enda vajadustega paremini arvestada. Saad teha neid plaane juba ette ja tunda pühade ajal ennast ettevalmistatud ja kindlana. Nii saad isa napsitamisele ja õe õelatele kommentaaridele vastata sellega, et lihtsalt lahkud varem

Kui soovid, et sellel aastal oleks kõik teistmoodi, siis pööra tähelepanu nendele asjadele, mida saad muuta ja vaata asjadele kaine pilguga.

Allikas: http://blogs.psychcentral.com

Sharon Martin, LCSW

 

 

 

Kaassõltuvuse äratundmine ja sellest vabanemine

Lihtsalt öelduna tähendab kaassõltuvus käitumist, kus üks isik lubab ja isegi toetab teise isiku mittefunktsionaalset käitumist või emotsionaalse seisundi häiret, nagu nt alkoholi või mõne muu aine sõltuvust, ebaküpsust või lapselikkust, vastutuse mittevõtmist ja iseendaga mittetoimetulekut.

Oluline on siinkohal märkida, et sõltumise vajadus on terve ja normaalne. Tervetes ja täiskasvanulikes suhetes on inimesed turvaliselt võimelised lootma teise toetusele, mõistmisele ja abile, hoides samal teatud määral iseseisvust ja autonoomsust.  Selline käitumine ja suhtumine peaks olema kahepoolne. Normaalsed suhted inimeste vahel võimendavad iseseisvust, leidlikkust ja paindlikkust, kaassõltuvad suhted on arengut piiravad ja kumbagi poolt allasuruvad.

Viimase aja uuringud on näidanud, et kaassõltuv käitumine aitab kaasa mitte ainult sõltuvuse ja ainete kuritarvitamisega kimpus olevate, vaid kõikide mittefunktsionaalsete perekondade tekkele.  Seetõttu on terve peredünaamika säilitamiseks või tekitamiseks määrava tähtsusega kaassõltuva käitumisega tegelemine.

Tavalised märgid kaassõltuvuse kohta on:

  • Suur vajadus teiste inimeste poolt heakskiitu pälvida.
  • Oma mõtete ja käitumise muutmine vastavalt teiste inimeste soovidele ja ootustele.
  • Liigne teiste inimeste õnne ja emotsionaalse heaolu eest vastutamine.
  • Võimetus avaldada iseenda tõelisi mõtteid ja tundeid tänu hirmule teisi pahandada.
  • Iseenda identiteedi ja enesehinnangu sõltumine teiste heakskiidust ja eeldatud ootustest.

Õnneks on kaassõltuvus õpitud käitumine ja seda on võimalik muuta.  Allpool on mõni võimalikest viisidest, kuidas muuta kaassõltuvat käitumist:

Teadlikkus:  Pea päevikut ja kirjuta üles olukorrad, kus sinu kaassõltuv käitumine on kõige ilmsem. Näiteks, kui kellelegi on raske, siis kas jooksed kohe teda päästma? Kas aitad sellisel määral, et su enda emotsionaalsed ja füüsilised vajadused jäävad täitmata? Mingis mõttes on kaassõltuv käitumine normaalne tunne, kus vastutus ja kaastunne on läinud üle piiride.

Piirid:  Tervete piiride seadmine on ülimalt oluline kaassõltuva käitumise muutmiseks.  Võime öelda ei ilma süümetundeta, ärevuseta või hirmuta on see, kuidas normaalsed piirid peaksid välja nägema.  See on kaassõltuvale inimesele väga raske.  Kuna teistele heaolutunde tekitamine on põhiline osa nende minapildist, siis ei ütlemine on hirmus ja ärevust tekitav. Sea kindlad piirid, mis tunduvad sulle õiged ja pane need kirja.  Pane see nimekiri koju sinna, kus sa saaksid seda igapäevaselt lugeda.  See aitab piire tugevamaks muuta ja tuua neid rohkem sinu teadvusesse.  Ole valmis selleks, et piiride seadmine on raske, vähemalt alguses.  Ole valmis tegelema nende keeruliste tunnetega ja võta enesele aega iseenda eest hoolitsemiseks.

Õigus:  Kaassõltuva käitumise parandamiseks on oluline tunne, et sul on õigus sinu enese tunnetele, mõtetele ja arvamustele (isegi kui teised ei arva sama moodi).  Kaassõltuv käitumine tekib sisemisest tungist teistele meeldida.  Kaassõltuv inimene ei ole loonud endale oma identiteeti ja individuaalset iseloomu.  Autentse minapildi loomine ja normaalsete piiride seadmine tõstavad enesehinnangut ja eneseväärtustamise tunnet, mis toimivad kui puhver kaassõltuva käitumise vastu.

Teraapia:  Kaassõltuvus on rida käitumismustreid ja uskumusi iseenda ja teiste inimeste suhtes, mis tekivad varases lapsepõlves.  Terapeudiga rääkimine aitab mõista enda unikaalseid kaassõltuva käitumise põhjuseid.  Kui sellise käitumise põhjuseid on täielikult mõistetud, siis vähendab see tulevikus võimalusi sattuda kaassõltuvasse suhtesse ja suurendab võimalusi kahepoolselt rahuldavate ja tervete suhete loomiseks.

 

Allikas: http://psychcentral.com

Autor: Paula Durlofsky, PhD

 

Unes treenimine võib olla sama efektiivne kui füüsiline treening

Vaimne treening on teadaolevalt sama tähtis kui füüsiline. Selline teadmine kogub üha enam populaarsust, seda enam, et suur hulk uuringuid avab üha enam teadvuse ja liikumise kord müstilistena tundunud seoseid.  Teadaolevalt mõjutab tume alateadvus ja selle iseseisev tegutsemine meie ärkvelolekut päris palju. Oma alateadliku mina treenimine aitab meid meie igapäevases elus.

Neuroteadlane Rodolfo Llinás seostab seda oskust prognoosimise kunstiga. Enne kui hulkrakulistel tekkis teadvus, arenes primitiivsetel organismidel keskkonnas navigeerimiseks närvisüsteem. Organism jäi ellu tänu sellele, et prognoosis, kuhu oleks ohutu liikuda.

Llinás märkas, et mõtlemine aktiveerib motoorsed närvid, mida on vaja meie keha liigutamiseks.  Ta usub, et mõtlemine on liikumise kehasisene vorm. Teadvus on selle nähtuse vaimne representatsioon.  Meie nn vaimne kaart aitab meil prognoosida kuidas me oma keskkonnas liigume.  Meie sisemine GPS loob ja uuendab pidevalt prognoositavat teedevõrgustikku koos mäluga. Liigu sinna, ära sinna mine, käitu nii ja mitte naa jne.

Tippsportlased on seda juba mõnda aega tagasi mõistnud: kujuta visuaalselt enda sportlikku tippsaavutust ja tugevda seeläbi oma aju ja kehavahelisi motoorseid sidemeid.  See tähendabki, et lihtsalt visualiseerimine aktiveerib needsamad närvirakud, mis ka reaalne tegutsemine.  Me võime oma mõtlemisest mõelda.

Seda oleme me teadnud juba mõnda aega.  Mida tähendab aga unes treenimine? Me teame, et piisav puhkus aitab kaasa paremale sooritusele.  Mitmed uuringud tõestavad, et öö läbi tuupimine pole siiski hea soorituse eelduseks. Parem aeg informatsiooni meelde jätmiseks on peale füüsilist treeningut.  See on loogiline, sest me oleme liikumiseks loodud. Raamatutes tuhnimine terve öö ilma magamata pole optimaalne treeningprogramm.  Kaheksa tundi magamist peale õppimist on.

Mis siis toimub selle kaheksa tunni jooksul? Kas me saaksime seda aega kasutada ka treeninguks?

Tuleb välja, et saame.  Dr. Tadas Stumbrys otsustas uurida, kas unes treenimisel on positiivne seos füüsiliste saavutustega.  Ta kasutas selle uurimiseks nn aktiivse unenägemise (lucid dreaming) seisundit, kus teadvus ja alateadvus näiliselt üheks sulanduvad.  Osadel inimestel tuleb see oskus loomulikul viisil välja. Teistel on oma unenägude üle kontrolli saamiseks võimalik kasutada mitmeid treeningmeetodeid, mis lubavad meil igal öösel näha oma peas enda juhitavat kinoekraani.

Stumbrys uurimismeeskonnal oli 4 gruppi katsealuseid —  sagedased aktiivsed unenägijad (25%), vaimse treeningu grupp (23%), füüsilise treeningu grupp (24%) ja kontrollgrupp (kes ei treeninud) (24%). Neil paluti osaleda järjestikustes näppudega koputamise ülesannetes.  Neile määratud harjutuste alguse märguandena kõlas öösel alarmheli. Järgneval päeval mõõdeti, kas tulemused on paranenud.

Testimise lõpuks paranesid kõigi kolme treening-grupi tulemused.  Aktiivsete unenägijate tulemused paranesid huvitaval kombel 3% võrra rohkem füüsiliste treenijate tulemustest ja vaimsete treenijate tulemustest 8% võrra rohkem.

Füüsilise liigutamise eest vastutavad närvimehhanismid on sarnased uuritud teadvuse kolme seisundiga: ärkveolek, teadlik unenägemine ja unistamine:

hiljutine ajupiltide uuring näitas, et närvisüsteemi motoorse juhtimise osa aktiivsus ajus sarnaneb visualiseerimise  ja aktiivse unenägemise käigus toimuva aktiivsusega ajus. See tähendab, et motoorne õppimine visualiseerimise teel on võimalik.

Filosoofiaprofessor Evan Thompson uurib oma raamatus „Ärkamine, unenägemine, olemine“ teadvust läbi aktiivse unenägemise, olles aktiivset unenägemist uurinud juba aastakümneid.  Ta kirjutab, et „unenägemine pole juhuslik, vaid spontaanne vaimne simulatsioon, mis aitab meil endid ette kujutada oma maailmas“.  Olles ärkvel, kujutame me endale ette soovitud reaalsust ja seejärel järgime selle avaldumist.  See on võimalik ka siis, kui tead et näed und.

Laenanud budistlikust filosoofiast mõtte, kirjutab Thompson, et nn „teadlikkuse tunnistamine“ on kogu mõistmise võtmeks, see on midagi, mida me teeme nii teadlikult kui ka alateadlikult.  See on protsess, kus väike mina enda peas kujutab ette füüsilist mina päris maailmas.

Üks võimalus seda sisemist mõtlemise ja tegutsemise dialoogi, tajumist, ennustamist ja liikumist tugevamaks muuta on meditatsioon.  Meditatsioon võimaldab astuda tagasi igapäevastest mustritest ja kujutada ennast ette osana suuremast maailmast, mis muudab meie suhet igapäevasesse tegutsemisse. Sama kehtib ka aktiivse unenägemise kohta.

Kui oled võimeline tekitama aktiivse unenägemise seisundit, saad seda ka juhtida:

Kasuta oma visualiseerimisvõimet une mõjutamiseks. Ole mänguline.  Muuda  ja vääna asju. Avasta une paindlikkus. Sellisel moel kerkib esile mõistuse paindlik iseloom ning sa saad sügavama mõistmise unenäomaailmast kui meie fantaasia tulemusest.

Meie fantaasia on ideede avaldumise vahendiks nii unes kui ilmsi.  Eesmärgi ettekujutamine on esimene samm füüsiliselt selle suunas minemiseks.  Kogu elu on liikumine, alates idee närviraku tasandil aktiviseerimisest kuni liikumisest läbi füüsilise tasandi selle idee teostamiseks.  Teadlik unenägemine on lisaks üks võimalus, mille kaudu oma oskusi veelgi parandada, üks võimalus imetabasel  eneseavastuse ja enesejuhtimise teekonnal.

Allikas: http://www.livescience.com

 

Kuidas unustada kedagi, keda armastad?

1. Viska minema ja hävita kõik asjad, mis sulle seda inimest meenutavad. 

Iga pilt, kingitus, vestlus ja isegi telefoninumber. Blokeeri ta oma sotsiaalmeedia kontolt. See pole märk kibestumisest, see on märk iseenda aitamisest. See aitab sul lõpetada tema nägemise ja kaotada pideva meeldetuletus faktist, et kõik on teie vahel läbi. Et sa oled hetkel täiesti üksi. See on loobumise esimene ja kõige raskem samm, kuna sul tuleb muuta oma harjumust temaga suhelda. Aeg-ajalt tekib sul kiusatus lugeda uuesti tema kirju ja teda meenutada. Selleks et teda unustada, pead sa ta oma elust kustutama. Õpi elama ja olema õnnelik ilma tema juuresolekuta. Tee ümber kogu elusüsteem selliselt, et teda pole enam selles pildis.

2. Ole tugevam oma emotsioonist. 

Kõik algab mõistusest. Ära lase asjadel enda ümber viia ennast mineviku meenutustesse. Ära lase oma tunnetel oma päeva kontrollida. Võta ise vastutus. Alusta oma päeva otsusega, et ei mõtle temale terve järelejäänud päeva. Kui oled otsustanud edasi liikuda, siis tee plaan ja hoia sellest kinni. Suuna oma tähelepanu asjadele, mis teda ei meenuta. Loo ja leia iseenda õnnelikkuse allikas. Hoia ennast pidevas tegevuses ja kui oled üksi, siis palveta. Edasiliikumine ei ole raske, aga keeruline on õppida olema tugevam ja hoida oma emotsioone kontrolli all. Sellisel juhul saad sellest üle varem kui lootsid.

3. Aktsepteeri.

Me teame, et aktsepteerimine on kogu kaasas kantava emotsionaalse pagasi maha laadimine. Kõike unustada ja aktsepteerida pole siiski lihtne protsess, kuna suurem osa valusast tervenemisprotsessist ei sünni üleöö.  Nii et anna endale aega leinata. Hinda oma valu. Mõtle, et kui oled võimeline armuma nii sügavalt kellessegi, kes on sinu jaoks nii vale, siis kui sügavalt oleksid sa võimeline armuma õigesse inimesse?  Võibolla see inimene ei armastanud sind piisavalt ega käitunud sinuga viisil, mida väärt oled. Sul on ikka veel palju õppida elu ja sinu enda kohta. Lõpeta kahetsemine, küsimuste küsimine ja ennasthävitavate mõtete mõtlemine, see lihtsalt takistab sinu edasi liikumist. Sa oled üksi ja see on parim aeg enda ümber tegemiseks. Otsi üles vanad tuttavad. loo uusi mälestusi. Ümbritse ennast positiivsusega. Aktsepteeri seda, et kõik on juba möödunud. Sa ei saa minevikku parandada. Sa pole kunagi enam endine, aga see on ok. Andesta talle. Andesta endale ja liigu edasi.

4. Ole teadlik, et tunned igal öösel sama valu kui otsustad jääda üksi või ei aita endal edasi liikuda. 

Ära kardata jätkata tegevusi isegi kui need meenutavad teda. Ära karda kuulata oma lemmikmuusikat isegi siis kui kuuled teda kaasa laulmas. Maailm ei muutu ainult sellepärast, et teda pole selles maailmas. Elu ei jää seisma isegi siis kui oled haiget saanud. Harju selle valuga ja ela oma elu sellisena, nagu see oli enne tema saabumist sinna. Kui vaja, siis nuta, kuid ära lase sellel kesta terve eluea. Ära keskendu liiga palju minevikule, kuna sa ei ela seal enam. Andesta endale ja aktsepteeri kõike.

Pea meeles, et elu on võidujooks ja vahepeal on lubatud puhata. Finišijoone ületamiseks tuleb sul aga ennast püsti ajada ja jätkata jooksu. Proovi alati vaadata olukorra meeldivat poolt. Ole valmis, kuna suured asjad jõuavad varem või hiljem sinuni.

Ole vaba. Jookse. Avasta ja lase minna.

Allikas: themindsjournal.com

Autor: E.J.Cenita

Millist riietust kannavad depressiivsed inimesed?

Läbi viidud uuringus (Fletcher ja Pine, 2012) selgus, et teksad on kõige tavalisem riietus, mida naised kannavad depressioonis olles. Lisaks sellele kannavad nad ka neutraalsetes toonides t-särke.

Kui naine on õnnelik, siis kannab ta tõenäoliselt midagi, millel on hea lõige ja mis on tehtud erksavärvilisest ja ilusast kangast.

Ainult 1/3 naistest kannaksid teksaseid kui nad on õnnelikud.

Kübarad ja lemmikjalanõud koos ehetega on samuti seoses hea tujuga. Professor Karen Pine, uuringu kaasautor ütles:

“See uuring näitab, et riietus mitte ainult ei mõjuta teisi inimesi vaid see väljendab ka kandja enda tuju. Paljud uuringus osalenud naised tõdesid, et nad saavad mõjutada oma tuju vastavalt sellele mida seljas kannavad. See näitab riietuse psühholoogilist mõju ja kuidas õiged valikud võivad mõjutada inimese õnnelikkuse taset.”

Uuringu sihtgrupp oli 100 naist, kellelt küsiti, kuidas nende tuju mõjutab seda, mis riideid nad kannavad.

Selgus, et nn “õnnelikud riided” rõhutasid naiste figuuri ja olid tõenäoliselt erksamate värvidega.

Samuti selgus et:

  • Lemmikjalanõusid panid uuringus osalejad 5 korda tõenäolisemalt jalga just siis, kui nad tundsid ennast õnnelikult (31% vs 6%)
  • Kübarakandmine kahekordistus hea tuju korral.

Professor Pine ütles:

“Teksad ei näe kõigi seljas head välja. Sageli need ei istu hästi ja on kehva lõikega. Teksade kandmine võib näidata, et kandjat ei huvita tema välimus. Depressiivsed inimesed kaotavad sageli huvi oma välimuse vastu ega soovi silma paista. Seega võib arvata, et seos depressiooni ja teksade kandmise vahel on mõistetav. Seega võib arvata, et me võime mõjutada oma tuju riietega, teksad tuleb aga jätta kappi.”

Allikas: Psyblog

Miks vastandid tõmbuvad?

 Ideaalse partneri leidmine võib mõne jaoks olle lihtne, teisele aga valmistada raskusi, kuna partneri valimine sõltub paljuski nendest iseloomuomadustest, mida me inimestes enim väärtustame.

 

Huvitav paradoks on see, et paljud meist leiavad ennast sisse võetuna inimestest, kes pole meile üldse sarnased. Miks see juhtub? Miks armume inimestesse, kes ajavad meid täiesti hulluks, aga samas panevad meid ennast tundma nagu paradiisis. Kui me oleksime sarnased, siis oleks meie kooselu täiuslik. Nii me sageli arvame. Aga see ei pruugi olla tõsi.

Meid tõmbavad inimesed, kes on meist erinevad ja seetõttu ka huvitavad. Kui me oleksime väga sarnased, siis oleks see meie mõistusele igav. Turvalisus, lähedus ja mugavus on kindlasti omadused, mis iseloomustavad häid ja rahuldustpakkuvaid suhteid. Ilma tasakaalustavate põnevuse, seikluslikkuse, riski, kire või isegi eraldatuseta muutub turvalisus igavuseks, kindlustunne hoolimatuseks, intiimsus klaustrofoobiaks ja mugavus stagnatsiooniks.

Myers-Briggs isiksuse test (tuntud ka kui MBTI) on maailmas enim läbi viidud isiksuse test (enam kui 2 miljonit inimest igal aastal). Viimase 50 aasta jooksul on MBTI spetsialistid kogunud tohutul hulgal informatsiooni paarisuhetes olevate inimeste kohta. Just paaride kohta läbi viidud uuringus selgus etkõige enam üksteisele atraktiivsemad inimesed on tavaliselt isiksuseomadustelt üksteise vastandid. Näiteks ekstroverte tõmbar introvertide poole ja vastupidi.

Muidugi ei tõmba inimesi ainult positiivsed omadused. Meid tõmbab ka nende inimeste poole, kellel on sellised tugevused, mis meil endil puuduvad. Mõnikord tõmbavad meid vastandid, kuna me otsime alateadlikult kedagi, kelle omadusi me austame ja soovime et meilgi need omadused oleks. Kui kaks vastandit toimivad hästi paarina, saab neist hästi funtsioneeriv üksus. Ühe teooria järgi on meie külgetõmbe juured vastandite suhtes meie alatedlik tung tegeleda enda nõrkade külgedega.

Teades, et vastandid tõmbuvad, siis kas nad võivad olla ka üksteisega õnnelikud ja suhe kesta ka pikemat aega?

Suhte romantilises staadiumis teevad erinevused meie väljavalitu väga atraktiivseks, kuid kui suhe areneb järgmisesse nn “võimuvõitluse” faasi, on partneri vastandlik loomus see, mis paneb meid frustratsioonist juukseid katkuma ja isegi edasi liikuma otsides uut (sobivamat) partnerit. Kuni me ei mõista ja hinda oma partneri erinevusi, jõuame punkti kus erinevused on probleem ja mitte võimalus suurim areneda.

Kahe vastandliku inimese kooselu võib areneda hästi toimivaks paarisuhteks, isegi paremini toimivaks kui kumbki pool eraldiseisvalt oskaks. Otsustades armastada kedagi, kes näeb maailma teistmoodi, julgustab ka meid avardama oma mõttemaailma. Olles avatud ja hinnates oma partnerit ja tema maailmavaadet kasvatab tugeva põhja, mis on aluseks õnnelikule suhtele. Oma partneri aktsepteerimine võimaldab tal olla aus versioon iseendast.

Suhteekspert April Masini usub, et sobiva partneri leidmise eeltinginus on iseenda tundmine.

“Suurim probleem, mida ma oma eksperditöös näen, on et inimesed astuvad suhtesse ilma teadmata, mida nad oma suhtelt ootavad või et kas nad üldse tahavadki suhet. Sageli satuvad sellised inimesed suhtesse endaga mitte sobiva partneriga. Selle asemel, et seda fakti tunnistada, püüavad nad meeleheitlikult teist isikut muuta, mis muidugi ei vii kuhugi..

Masini leiab ka et kuigi keemia on tore, ei piisa sellest pikaajalise eduka suhte hoidmiseks.

Vastandiga suhte loomine võib olla väljakutse, kuid parimad asjad elus ei tulegi lihtsalt. Parimad suhted on sellised, kus on tasakaal mugavuse/tuttavlikkuse ja huvitava/spontaanse vahel. Suhetes on mitmeid erinevaid vajadusi: kummagi osapoole vajadused ja suhte üldised vajadused. Kui ükskõik milliseid vajadusi eiratakse või neid ei täideta, kaob tasakaal, põhjustades kummalegi osapoolele stressi. Edukad suhted vajavad pingutust mõlema partneri poolt, vahel enda eelistuste kõrvalelükkamist partneri või kogu suhte parema toimimise heaks.

 

Allikas: Lifeadvancer.com

Vägivald lähisuhtes ja kuidas ära tunda tulevast vägivallatsejat?

Vägivald lähisuhtes on probleem, mida ei tohiks ignoreerida ega püüda sellega ka leppida, olles sellises suhtes nn “vastuvõttev” osapool. Sageli on vägivaldsusele kalduvat inimest keeruline ära tunda, sest hilisem vägivaldne suhe võib algusesolla üsna ilus.

Kuidas siis ära tunda, et inimesel on kalduvusi muutuda vägaivaldseks? Lundy Bancroft oma raamatus “Miks ta seda teeb” annab järgmised tundemärgid:

  • Ta räägib oma eelmistest partneritest lugupidamatul viisil. Teatud hulk viha ja kibestumist eelmise partneri suhtes on normaalne, ent olge ettevaatlikud mehe puhul, kes on väga keskendunud oma kibestumisele või kes räägib sellest teie kohtumiste kohatult varajases faasis.
  • Ta on teie suhtes lugupidamatu. Kui üks mees teid üha maha teeb või teie arvamuste üle irvitab, kui ta on teie vastu teiste juuresolekul jäme, kui tema toon on salvav või sarkastiline, siis näitab ta sellega, et ta ei pea teist lugu.
  • Ta teeb teile teeneid, mida te ei soovi või näitab teie vastu üles sellises koguses suuremeelsust, et teil hakkab piinlik. Need momendid võivad viidata sellele, et mees üritab tekitada teis võlglase tunnet.
  • Ta on kontrolliv. Kontroll algab tavaliselt üsna pehmel moel. Mees pillab märkusi teie riietuse või väljanägemise kohta; on veidi negatiivselt meelestatud teie perekonna või mõne teie hea sõbra suhtes; avaldab teile survet, et te veedaksite rohkem aega temaga või loobuksite töölkäimisest või otsiksite endale mõne teise töö, mis toob rohkem sisse; hakkab liiga agaralt nõu andma selle kohta, kuidas te peaksite oma elu seadma ja näitab üles mõningast kannatamatust, kui te tema nõuandeid ei järgi; või siis näitab välja, et ta on häiritud, kui te ei jaga kõiki tema vaateid poliitika, inimsuhete, muusika või muude valdkondade osas.
  • Tal on tugev omanditunne. Armukade käitumine on üks kõige kindlamaid viiteid sellele, et algamas on vägivald. Omanditunnet väljendav käitumine näitab, et ta ei armasta teid sõltumatu inimolendna, vaid pigem kui hoolikalt valvatud aaret.
  • Ta peab ennast eksimatuks. Ükskõik mis ka ei juhtuks, alati on selles keegi või miski süüdi. Aja möödudes osutute süüdlaseks järjest sagedamini teie.
  • Ta on enesekeskne. Esimese paari kuu jooksul ei pruugi enesekesksus tingimata avalduda, kuid leidub mõningaid sümptomeid, mida tasuks tähele panna. Jälgige, kas ta räägib tunduvalt rohkem kui ta teil seda teha laseb, kuulates teie juttu vaid pealiskaudselt ning juhib jutu ikka ja jälle tagasi iseenda isikule.
  • Ta kuritarvitab alkoholi või narkootikume.
  • Ta sunnib teid seksile. Kui mees ei aktsepteeri teie soove või tundeid seksi vallas, siis annab see märku ärakasutamisest, mis omakorda käib käsikäes vägivallaga.
  • Ta hakkab väga kiiresti teie suhet tõsiselt võtma. Olge valvel, kui mees hakkab liiga kärmelt teie ühist tulevikku planeerima, võtmata piisavalt aega teie korralikuks tundmaõppimiseks ja teiega lähedaseks saamiseks, võib see viidata tema soovile pakkida teid kenasti sisse kui iluasjakest, mida ta saaks omada.
  • Vihaseks saades käitub ta hirmutavalt. Nt vihahetkedel tuleb ta teile liialt lähedale, viibutab oma sõrme teie nina all, torgib teid, tõukab teid, takistab teie teed või piirab teie tegutsemisvabadust; ta pillab kaudselt ähvardavaid kommentaare nagu “sa ei taha näha, kuidas ma tõeliselt vihaseks saan” jne; vihaseks saades sõidab ta hooletult või liiga kiiresti; taob seinu või paugutab uksi; loobib asju
  • Tal on topeltstandardid. Olge ettevaatlik inimesega, kellel on enda käitumuse reguleerimiseks teistsugused seadused kui need, mis kehtivad teie kohta.
  • Teiste inimeste juuresolekul käitub ta teistmoodi. Täiskasvanud vägivallatsejad kalduvad jätma teiste inimeste juuresolekul muljet, nagu nad kohtleksid oma partnerit kui kullatükki, jättes suurema osa oma vägivaldsest käitumisest sellisteks hetkedeks, kui pealtnägijad puuduvad.
  • Teda näib paeluvat haavatavus. See ohumärk võib avalduda näiteks selles, kui meest köidavad naised (või tüdrukud), kes on temast tunduvalt nooremad. Meest paelub võim ja ta otsib partnerit, kes vaatab talle imetlust täis pilguga alt üles ja laseb end juhtida.

Lõpetuseks võib öelda, et potentsiaalset vägivallatsejat võib olla keeruline ära tunda, aga on siiski mõned sümptomid, mis avalduvad kohe suhte alguses. Kuigi armumisetunne on tugev, tuleks siiski olla valvel, kui midagi sellist ilmneb.

Vägivallatsejad pole ka mitte alati mehed. On juhtumeid, kus vägivaldseks osapooleks võivad olla hoopis naised. Sellisel juhul ilmneb mehe suhtes enam vaimset ja vähem füüsilist vägivalda. Olgu öeldud, et vaimne vägivald võib enamgi haiget teha kui füüsiline ja jätta sügavamad jäljed.

 

Kuidas introverdid maailmaga suhestuvad?

Tuntud psühhiaater Carl Jung armastas inimesi nende mõtlemise, käitumise ja asjade prioritiseerimise järgi kategooriatesse panna.

Ühiskonna tähelepanu all on paljude kategooriate ja arhetüüpide hulgas just introverdid ja ekstroverdid. Introverte mõistetakse sealjuures sageli valesti.
Kuna arvatavalt kolmandikul inimestest on introvertsusele viitavaid iseloomuomadusi, siis on oluline  mõista selliste inimeste käitumist.

Siin on kirjeldatud mõned olulisemad omadused, mis introverte iseloomustavad.

Suurtes rahvahulkades tõmbuvad nad tagasi.

Ülerahvastatud kohad on kärarikkad ja sensoorselt väga stimuleeriva õhkkonnaga. Stiimulite mõju lävi on introvertidel madalam kui ekstrovertidel. Seetõttu muudavad rahvamassid introverdid kergesti ärrituvaks ja mõjuvad väsitavalt. Ekstroverdid saavad sellises olukorras energiat juurde, introverdid, vastupidi, kaotavad seda.

Small talk on stressirikas, siirad ja päris vestlused on alati eelistatumad.

Small talk tundub introverdile igav. Nad tunnevad ennast ohustatult ja väsivad kiiresti. Kui on rohkem inimesi koos, siis nad vestlustes räägivad vähe, pigem kuulavad. See ei tähenda, et nad on alati häbelikud, vaid pigem peavad nad sotsiaalses suhtluses oluliseks midagi muud.  Sotsiaalne suhtlus peab sisaldama midagi, mis on intellektuaalselt stimuleeriv ja emotsionaalselt õigesti laetud.

Nad on edukad laval, mitte järelpeol.

Müüt, et introverdid on häbelikud või nõrga tahtejõuga ei vasta tõele. Paljud õpetajad, koolitajad, poliitikud ja teised, kes peavad avalikult kõnelema on loomult introverdid. Detailidele orienteeritud loomus paneb neid oma esinemisi väga hoolikalt ette valmistama.

Kui eesmärk on saavutatud, lähevad nad tagasi oma tavapärasesse olekusse. Tegelikult on neile small talk raske oma eesmärgipäratu stiili tõttu.

Neil pole kunagi igav.

Introverdid on väga tähelepanelikud oma ümbritseva suhtes. See tähendab, et neil on nn tundlad, mis panevad neid rohkem märkama detaile ja nn lugema ridade vahelt.

Neid tõmbab loominguline, detailidele  orienteeritud ja omaette nokitsemisele suunatud karjäär.

Väga hea enesekontrolli ja -efektiivsusega, intellektuaalselt hästi organiseeritud võib introverte sageli leida ametitelt, mis ei nõua neilt tegelemist avalikkusega. Kirjanik, teadlane, kunstnik ja tehniline spetsialist on mõned näited karjäärivalikutest, mida introverdid eelistavad.

Vahel tundub, et nad reageerivad aeglasemalt.

Kui introverdilt midagi küsitakse, siis mõtlevad nad küsimuse sisu ja teema enne läbi, kui midagi vastavad. Nende ajus on närvide vahelised ühendusteed pikemad, jättes ruumi analüüsile ja vastuse väljamõtlemisele. Samuti mäletavad introverdid sündmusi täpsemalt, vaatlemise käigus kogutud info on pandud pikaajalisse mällu hoiule.

Nende heaolu ei sõltu välisest keskkonnast.

Ekstrovertidel stimuleerivad dopamiini tõusu ajus välised mõjutegurid. Introvertidel see niimoodi ei toimi. Introverdid saavad oma heaolutunde sisemistest allikatest. See muidugi ei tähenda, et väljaspool toimuv ei võiks neid rõõmustada.

Neile ei meeldi telefoniga rääkimine.

Introverdid vihkavad telefoniga rääkimist mitmetel põhjustel. Näiteks, neile ei meeldi, kui neid katkestatakse. Tänu tugevale tundlikkusele on neil niigi keeruline olla fokusseeritud ka ilma väliste ärritajateta. Kehakeele mitte nägemine tekitab neis ebamugavustunnet. Neile meeldib tähele panna, mida inimesed räägivad ilma sõnadeta. Informatsiooni puudumine on ärritav.

Allikas: The Minds Journal